2002

Kevade ootus oli lõputult pikk. Pikk, kuna 2001 aasta novembri kuus olime ostnud endale maja ja terve talv otsa olid näpud sügelenud et kuna ometi saaks asuda aeda kujundama. Ja lõpuks saabus ka see aega kui maa oli tahenenud ja sai käised üles käärida. Aga kerge see olema ei saanud. Mul on tõeliselt kahju et sellest ajast ei pärine mitte ühtegi fotot. Et asjast natukenegi aimu saada siis eelmised elanikud ei olnud iluaiandusest ilmselt üldse huvitatud, sest muru oli ainult maja ees, ülejäänud osa oli tõeline segapudru dzungel. Esimeste töödena algas vanade õunapuude ja kreekide maha saagimine. Veel läksid minema kaks hiigelsuurt astelpaju mis olid istutatud liiga maja äärde ja olid praktiliselt vastu akent. Ja siis veel lugematu arv mustasõstra põõsaid ja vaarikaid. Alles jäid maja ees olev suur hooldamata jasmiin, aedhortensia, üks noor õunapuu, üks väga vana kirss ja väga nigel kirjude lehtedega kontpuu. Kõige hullem olukord oli aga maja taga. Eelmised elanikud olid seal pidanud mitut suurt koera ja niisiis oli terve maja tagune killustikuga kaetud ja seda oli sinna pandud ikka palju..väga palju ja siis need kondid! Uh, neid sai minema veetud lausa auto käruga. Peale seda suurt saagimist hakkasin mina kreeke välja juurima kuna nende võsusid oli terve aed täis. Seejärel sai tellitud mitu autokoormatäit mulda ja maad mõnest kohast lausa 50 cm tõstetud ja seejärel sai maja ka omale aia ümber. Ilusa lippaia. Lippide peitsimine oli muidugi minu töö. Tagantjärgi näib uskumatu kui palju ikka selle kevade ja suvega tehtud sai, eriti kui arvestada asjaolu et laps oli siis vaid paar kuud vana ja kõik muud igapäevatoimetused tahtsid ka tegemist saada. Ah jaa, olen jätnud mainimata et krunt on meil väga väike, natuke alla 600 m2. Ja peale seda kui aed ümber sai nägi krunt ikka väga väike välja. Enne meid oli maja tagune osa naabrite krundiga eraldamata ja tegelikult tegimegi selle vea et kui ostmiseks läks näis krunt suur ja ruumi küllaga aga tegelikkuses jäi maja taha kohata vaid heal juhul 2 m (krundi piir ei jookse päris sirgelt). Peale suurt juurimist ja mulla kärutamist-silumist käisime Palamuse puukoolis ja tõime sealt 100 värdjugapuud (Taxus x media: 'Hatfieldii'). Mehel oli kindel veendumus et peab olema kindasti igihaljas hekk et talvel ka müür ees mitte rootsud ja silmale ka ilus vaadata. Aga elupuu mõtte laitsin kohe ja kõva häälega maha. Enne jäi märkimata et enne oli maja ees sirelihekk aga seda oli vaid väike ribake. `Hatfieldii` sai valitud põhjusel et taim ei pidavat kasvatama marju ja kuna peres laps ja marjad mürgised siis parem karta kui kahetseda. Taimed olid ostes nii kuskil 30-40 cm pikad. Veel sai muretsetud üks tilluke seedermänd. Sellega oli tegelikult lugu nii et otsisime taga Luua puukooli ja tee ääres näitas mingi aeg silt et istikute müük vmt ja keerasime aga sinna kuhu viit näitas. Uurisime siis mida ka müüakse ja selguski et olemas ka seedermänd, mida meil siis loomulikult kohe ka vaja oli. Mänd kaevati välja kasvuhoone tagant ja saputati ka kenasti mullast puhtaks. Tagantjärgi täiesti ime et ta üleüldse kasvama läks! Aga siis ei teadnud veel sellist asja et männil peab kindlasti mulda võimalikult palju ümber jääma kuna seal mingi seene asi ja muidu kasvama ei lähe. Seedermänni täpset nimetust ei tea aga niipalju kui neid okkaid sai uuritud siis pakuks välja et tegu korea seedermänniga. Ja maja ette elektriposti traadi juurde sai pandud harilik parukapuu (`Royal Purple`). Sügiseks võisime endiga igati rahul olla, kuna muru oli kenasti kasvama läinud ja rohetas. Õunapuu lähedale olin istutanud päevaliilia ja vastu aeda teinud ka tillukese peenra kuhu sai maha pandud palju tulpe. Ah jaa, maja külje peal, hakkas miski roosiline kasvama, kahtlustan et eelmistel oli seal roos ja nad on selle kaasa võtnud ja miski juur on alles jäänud. Vaatab, mis sellest tuleb. Ja algaski jälle pikk pikk kevade ootamine.