neljapäev, 19. märts 2015

Virmalised ja aiajuttu

Teisipäeval so 17.03 õnnestus esimest korda virmalisi näha. Võimas vaatepilt oli! Enamus küll valged, hiljem kui külmemaks läks, siis ka rohelist ja roosakat, aga terves taevas käis selline möll, et tekkis lausa natuke kõhe tunne. Piltide tegemine kahjuks ebaõnnestus, ei ole nii vägevat aparaati.

Muidu on aga väljas tõeliselt mõnus ja soe olnud, nii +11 ja palju päikest. Öösel väike miinus. Hetkel õitsevad lumi ja märtsikelluksed ning lumekupud, kõik muud on alles tibatillukesed ninad, aga ei ole ime ka, vaatamata soojale on varjulisemas kohas maa veel täitsa külmunud. Ja seoses külmunud maaga läks luhta ka mu lumikellukeste päästeoperatsioon. Sellest on ütlemata kahju. Varem juttu olnud krunt kuhu tuleb maja, oli igal kevadel paksult täis lumikellukesi, kui oli kuulda, et ehituseks läheb plaanisin sealt portsu ära tuua, muidu saavad ju niisama hukka. Aga kui korra käisin neid vaatamas oli maa veel täiesti jääs ja järgmine hetk tõmmati krundile juba piirded ette ja pääseteoperatsioon ebaõnnestus. 

Uue peenra tegemine liigub ka tasapisi, hetkel on selline kõhn sirge riba, aga kui aia lõppu jõuan hakkan neid kaari ja laiusi täpsemalt vaatama. Istutamiseni on ju veel aega palju, hetkel alles märts :D Vaatasin, et Aiasõber avab hooaja 20 aprill, hetkel tahaks kindlasti sealt Suureõieline kurereha
Geranium himalayense 'Irish Blue'
Aed-kurereha Geranium x hyb. 'Rozanne®', Aedülane Anemone hortensis 'Andrea Atkinson'. Tiarell Tiarella hyb. 'Sugar and Spice'  Üht ja teist jäi veel silma, aga neid kohe kindlasti. Ja halli kurereha neil enam valikus ei olegi, kahju. 
Alates homsest pildi aga külmaks ja vihmaseks minema, isegi lumest räägivad. 





Märtsikellukesed paljunevad kuidagi palju paremini kui lumikellukesed. Viimaseid on ainult näpuotsaga, natuke tavalisi ja natuke topelt.

 Puukoristajaid on väga tihti näha. Viimastel päevadel olen musta männi all tihti kahte puukoristajat näinud, korjavad okkaid ja muudkui seletavad kõva häälega :)



Õige pea on lõpp ja siis hakkan laiendama. 
Ilmselt on selline peenar iga suure krundiga aiaomaniku õudusunenägu pakun välja :D


  

esmaspäev, 9. märts 2015

10+m vaba pinda

Eile oli rekordiliselt soe, meil varjust max temperatuur lausa +11,9, kuid see-eest oli tuul niivõrd tugev, et seda sooja ainult läbi akna sai imetletud. Ühtlasi hakkas silma, et mul oma 10+ meetrit taimestamata ala!? See oli tõeline osaaaaa elamus ja mõte hakkas kohe helikiirusel tööle. Nojaa, kui aus olla, siis päris kinniste silmadega ma siiski ringi ei käi ja sellel taimestamata alal on ka oma põhjus(ed). Tegu on maja tagumise osaga, uksest välja astudes on aiani ca 4m, krundi piir jookseb viltu st edasi läheb laiemaks, mõõtnud ei ole, seega nii silma järgi. Teine ja tõsisem probleem on aga see et eelmised elanikud pidasid maja taga koeri ja terve maja tagune ala oli kaetud kruusaga, nii 30-40+cm sügavust. Meie panime peale mulla ja muru, aga labidat maja taga ikka maasse ei löö küll, see on ka põhjus miks tomateid kottides kasvatan. Aga ei ole midagi võimatut, koorida killustik ära, uus muld ja voilaaa! Tegu on poolvarjulise kohaga, kuhu kella 14. alates enam päike ei paista, seega mõtlesin, et hea oleks sinna praegu pottides olevad hostad panna. See poti asi on ikka paras jama, selles mõttes et kuna potid savist, siis õue ei julgenud neid jätta, lööb veel puruks, samas seal külmas ja valges on nad juba kasvama hakanud. Tegelikult hostadega ei ole asi hull, küll aga on kõrrelised praeguseks liiga pikad. Nüüd peab ainult ootama kuna maapind niipalju taheneb, et seal kõndida saaks, siis võtaks asja põhjalikumalt käsile. Praeguse seisuga lähevad siis uude peenrasse hostad ja teiseks kolin vanast peenrast paljud ära, saab ometi ruumi ja taimed laiutada ja ennast näidata, muidu hoia neid pisikeste nutsakutena, et üksteisele otsa ei läheks. Ja kõige rohkem siis esialgu ilmselt suvelilli, sest tahaks ta täies ulatuses kohe ära teha. Aga hetkel on see kõik mõtte tasandil, aga mõte on hea, mõte on nii hea, et näpud sügelevad ja tahaks juba tööga pihta hakata :)

kolmapäev, 4. märts 2015

Olen viimasel ajal nii loid ja tujutu olnud, et ei ole tahtnud suurt midagi ei kirjutada ega midagi. Kurvaks ja tujutuks tegi aga see, et veebruari lõpus ühel hommikul hakkas akna taga kuulduma mitmete saagide vingumist. Aknast avanes vaade suurele saemeeste brigaadile, kes hoolega õunapuid langetasid. Jah, see kardetud aeg oli siis käes... Meie majast avanes imeline vaade vanale aiandile, mis kevadel oli eriti ilus, kui rohkearvulistel õunapuudel õied avanesid ja suvel laius seal ilus lupiiniväli, aiandist edasi algas vana lossiaed. 2 aastat tagasi tuli aga meile teade, et linn plaanib sinna miljooväärtuslikku kohta vanadekodu ehitada. Koppa maasse ei löödud ja pöidlad peos sai loodetud, et mõistus võidab ja ehk ehitatakse hoone mõnda teise kohta, kuna linnal on vaba maad paljudes ja igati mõistlikemas kohtades. Hoonealu pind oli meile saadetud plaani järgi 3500 ruutu ja hoone 3 kordne. Ja nüüd see siis algas siiski. Jah, linnas elades peabki olema valmis selleks, et su kõrvale võib kerkida monstrum, nagu ka maal elades kui oled ümbritsetud teiste metsadest, et ühel päeval seda kõike ei ole ja tehtud on lageraie. Ma tean seda kõike, aga see vaade oli veel ainus mis oli sellest ebaõnnestunud majavalikust meile jäänud ja nüüd kaob ka see. Kurb on....