Laupäev, 30. juuli 2016

Juuli lõpp

Käis mul hiljuti külas üks korteriinimene, käis ja vaatas ning teatas siis, et tead, mulle su aed ei meeldi. Sohhh, mis seal ikka, vastasin, et tead, see ei peagi sulle meeldima, vaid mulle. Hetkel on selle meeldimisega asjad nii ja naa, käin seal maja ees ja vaatan, no ei ole õige asi, sirel on valesti, liiga kõrge on. Aga hetkel puutuma ei hakka, vast loksub ikka paika.

Aga juuli oli selline huvitav kuu, kõike oli, sai külma, kuuma, vihma. Köögiviljandus lokkab, porgandid ja peedid on eriti vägevad ja suured sel aastal, samuti herned neid muudkui tuleb ja tuleb ja huvitav on see, et sel aastal on usse väga vähe. Üllatuslikult edukas on ka operatsioon KURK ehk siis kurgi kasvatamine ilma igasuguse kastmiseta. Püsivad katteloori all ja kurke tuleb nii mis mühiseb. Arbuusidega läks kehvasti, aga melon on hakanud edenema, kasvab meeletult ja teeb ka väikeseid vilju, hetkel on kõige suurem selline, näis, aga väga põnev on igatahes.


Ainus mis sel aastal on kehv on sibul, aga eks kui koristamiseks läheb selgub täpsemalt.

Esimesed tomatid saime 9 juulil. Tomatitest tuleb mingil ajal pikem postitus,

                        




Tiibeti priimula juba lõpetab, sel aastal oli väga ilus. Peab parema koha vaatama, eelmisel aastal sai ajutiselt sõnajalgadele seltsiks pandud, kuid jääb liiga nende sisse.




Madalaid päevalill peab järgmisel aastal veel rohkem pottidesse panema, absoluutsed lemmikud!



Tüse kukehari





Neljapäev, 28. juuli 2016

Kuidas ma muru läksin niitma

Kuumale ilmale vaatamata plaanisin muru ära niita, viimasel ajal on kuidagi neid tegemisi ja käimisi nii palju ja üldse kasvab kõik kaasa arvatud siis muru uskumatult kiiresti. Ja siis näen silmanurgast, et mees kõnnib tangid käes ja kuidagi väga otsustav ilme näol. Sibasin ruttu järgi, sest näis, et nüüd on see käes ja just nii see oligi. Et siis ebajasmiini aeg meie aias saab läbi.  Ebajasmiin oli siin olemas kui tulime, hiigelsuur monstrum, see et ta meie aeda siiski ei sobi, sai selgeks paari esimese aastaga. Esiteks mingit õitsemist ei toimunud ja teiseks kasvatas ta absoluutselt igal aastal sellise hiiglasliku lehemassi vesivõsude näol, et kole kohe. Esialgu püüdsime teda pügamisega ohjes hoida ja vaatepilt sai oluliselt parem, aga see tähendas igal aastal meeletut kuhja oksi ja lehemassi ja väikese aia omanikule on see vägagi suur probleem. Niisiis eelmise aasta sügisel sai võetud vastu otsus, et kõik, nüüd aitab ja siis sel aastal, esimest korda ebajasmiin õitses, õitses nii et võttis lausa sõnatuks.

Täna, kiire jäädvustus ebajasiin ja tema ees jaapani sirel.


Mingil hetkel oksi lõigetes hakkas kahtlaselt palju herilasi lendama, kellest üksi, siis otsustavalt mu pluusikaelusest kuidagi oskuslikult sisse vupsas ja kohe ka sutsaka ära pani ja siis natukese aja pärast sain veel 2 sutsakat. Selleks ajaks olime leidnud põõsast ka pesa.


Töö võttis kohe aeglasema edenemise, mis oleks kõrvaltvaatajale ilmselt vägagi naljaks näinud, et siis aeglane lähenemine, kiire lõige ja väledad jalad. Aga mingil hetkel oli ka see juba päris ohtlik ja kuna väljas oli pea 30 kraadi ja ei mingit tuult, siis paksude vammuste selga ajamine näis ka mitte just parim, seega sai veekraan lahti keeratud. Pisut leevandas, aga ütlemata vapralt üritasid siiski paigale jääda ja edasi kaitsta/tõrjuda.



Väike osa oksi. Vaatepilt mis peale okste äraviimist avanes on esialgu harjumatu. Hekk põõsa taga on muidugi niru, kuid see on paratamatu ja oli ka ette teada, kuid see et sirel nüüd kuidagi nagu vales kohas on, see oli üllatuslik, varem see pilt meeldis mulle, kuid nüüd kui ebajasmiini ei ole on sireli koht nagu vale ja ei sobi sinna. Ei tea, peab vaatama ja harjuma.

Aga muru jäigi niitmata, sest okste viimise ajal saime äikese ja paduvihma kaela.

Ja herilaste pesaga peab ka veel tegelema, aga sutsamistest tänaseks küll aitab, enam küll ei tahaks....