neljapäev, 28. juuli 2016

Kuidas ma muru läksin niitma

Kuumale ilmale vaatamata plaanisin muru ära niita, viimasel ajal on kuidagi neid tegemisi ja käimisi nii palju ja üldse kasvab kõik kaasa arvatud siis muru uskumatult kiiresti. Ja siis näen silmanurgast, et mees kõnnib tangid käes ja kuidagi väga otsustav ilme näol. Sibasin ruttu järgi, sest näis, et nüüd on see käes ja just nii see oligi. Et siis ebajasmiini aeg meie aias saab läbi.  Ebajasmiin oli siin olemas kui tulime, hiigelsuur monstrum, see et ta meie aeda siiski ei sobi, sai selgeks paari esimese aastaga. Esiteks mingit õitsemist ei toimunud ja teiseks kasvatas ta absoluutselt igal aastal sellise hiiglasliku lehemassi vesivõsude näol, et kole kohe. Esialgu püüdsime teda pügamisega ohjes hoida ja vaatepilt sai oluliselt parem, aga see tähendas igal aastal meeletut kuhja oksi ja lehemassi ja väikese aia omanikule on see vägagi suur probleem. Niisiis eelmise aasta sügisel sai võetud vastu otsus, et kõik, nüüd aitab ja siis sel aastal, esimest korda ebajasmiin õitses, õitses nii et võttis lausa sõnatuks.

Täna, kiire jäädvustus ebajasiin ja tema ees jaapani sirel.


Mingil hetkel oksi lõigetes hakkas kahtlaselt palju herilasi lendama, kellest üksi, siis otsustavalt mu pluusikaelusest kuidagi oskuslikult sisse vupsas ja kohe ka sutsaka ära pani ja siis natukese aja pärast sain veel 2 sutsakat. Selleks ajaks olime leidnud põõsast ka pesa.


Töö võttis kohe aeglasema edenemise, mis oleks kõrvaltvaatajale ilmselt vägagi naljaks näinud, et siis aeglane lähenemine, kiire lõige ja väledad jalad. Aga mingil hetkel oli ka see juba päris ohtlik ja kuna väljas oli pea 30 kraadi ja ei mingit tuult, siis paksude vammuste selga ajamine näis ka mitte just parim, seega sai veekraan lahti keeratud. Pisut leevandas, aga ütlemata vapralt üritasid siiski paigale jääda ja edasi kaitsta/tõrjuda.



Väike osa oksi. Vaatepilt mis peale okste äraviimist avanes on esialgu harjumatu. Hekk põõsa taga on muidugi niru, kuid see on paratamatu ja oli ka ette teada, kuid see et sirel nüüd kuidagi nagu vales kohas on, see oli üllatuslik, varem see pilt meeldis mulle, kuid nüüd kui ebajasmiini ei ole on sireli koht nagu vale ja ei sobi sinna. Ei tea, peab vaatama ja harjuma.

Aga muru jäigi niitmata, sest okste viimise ajal saime äikese ja paduvihma kaela.

Ja herilaste pesaga peab ka veel tegelema, aga sutsamistest tänaseks küll aitab, enam küll ei tahaks....

6 kommentaari:

  1. No vot, mina kohe kurvastan selle ebajasmiini pärast. Sellest sambast sain idee kuidas minu oma ilma laiutamata omas kohas kasvada võiks. Herilased olid kindlasti lisakaitse aga no või siis inime hoolib :D >Ok, nali aga iga kauakesnud pildi muutmine tahab harjumist küll. Hea, et polnud nii õelad herilased kui see, kes Tiid kokukal suskas.

    VastaKustuta
  2. Eks mina kurvastan ka, sest igasugune puude-põõsaste mahavõtmine.... Aga see oli tõesti juba üle 10 aasta paika loksunud plaan ja rohkem nagu sundseis ka, sest see meeletu mass mida ta igal aastal tekitas ja seepärast sai ebajasmiini ette sirel ka varakult istutatud, et suurt tühja auku ei jääks.

    VastaKustuta
  3. Appi kui õudne asi seal põõsas!
    Kuid imelik, et ebajasmiin ei õitse, ma mõtlesin, et nad on lollikindlad. Loodan, et enda istutatud pisikesest saab ikka õitsev isend . . .

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline imelik tegelane oli jah, õitsemist ei olnud nende 14 aasta jooksul, olid mõned väga üksikud õied põõsa sees peidus aga see ei olnud miski õitsemine, va siis sellel aastal kui ennast tõestada tahtis. Kasvatas ainult meeletutes kogustes ja hiigelpikkasid vesivõsusid, ühesõnaga tahtis pidevalt tähelepanu ja et temaga tegeletaks :D

      Kustuta
  4. Oi, see võis vast valus olla. Tunnen kaasa nii põõsa kui sutsakate pärast

    VastaKustuta
  5. Tegelikult olin eelkõige mehe pärast mures, ta on igasugustele nõelamistele väga allergiline, aga sellega läks kõik hästi.
    Aga teises osas on küll valus ja kahju ja mitte ei lähe kergemaks.

    VastaKustuta