Viimane nädal aega olen jalutanud aias ja juurelnud, et kas hakata kastma või mitte. Seni on jäänud peale, et vaatab homme ja siis jälle homme. Maa oli tuhkkuiv ja kivikõva, samas muru nägi üllatavalt hea välja. On olnud ka suvesid, kui murust on saanud kõrbenud kollane asi. Niisiis kastma ei hakanud. Täna avati kraanid, mitte küll pikaks ajaks aga kui tuli siis ikka mühinal ja meeletu tuulega. Tulem - murdnunud rõdulilled, lääbalik põõsad ja terve aiatäis lehti. Liiga masendav, et sellega suudaks täna tegeleda, eriti kui taevas on seniajani pilves ja näib et kohe-kohe alab see õudus uuesti. Vihma oli vaja, seda kohe kindlasti, aga palun rahulikult, mitte tonn korraga ja tuul valest suunast.
Muidu on aga suvi, soe või kui täpsem olla siis kuum.
Pildid sai eile tehtud, lauspäikeses ja seetõttu korralikult üle valgustatud.

 Sel aastal siis rõduäär selline. Tegelikult pidid tulema lilla-roosa-valgekirju, aga 3 seemnepakist idanes täpselt NULL seemet ja uued sai muretsetud ikka väga hilja ja juuli keskpaigas nägid taimed veel nii väiksed ja nirud välja...Aga nüüd kui ilmad kuumaks läksid kukkusid mis mühiseb kasvama. Nojah, hetkel nad enam sellised ei ole, kuna tänane torm murdis suure osa ära ja need mis alles on ülimalt räsitud olekus :/

 Vesiroos on sel aastal tubli :)

Ja jälle on tunne, et peaks aias ette võtma muutuse. Näit maja ees olev punane väänroos, kes ei ela ega sure. Ilmselgelt talle see koht ei meeldi. Tema asemel tahaks valget kõrget elulõnga. Kuhu aga roos kolida? Roosidega on üldse sellised segased suhted. Punane väänroos sai leitud eelmiste elanike ärakolise järgselt st nad olid oma roosi välja kaevanud, aga mingi juurejupp oli mulda jäänud ja hakkas kasvama. Võimalik et seepärast ta selline nigelake ongi. Teiseks on valged roosid, mis mu ettekujutustes olid paarimeetrised, kuid tegelikult on max 150. Üldse ei meenu, et kas neid ostes oli oluline kõrgus või ainult see, et oleks tegemist valge tooniga. Ja kolmandaks on veel üks punane nimetu roos. Mingi hetk tundus on roosid aias on vajalikud, nüüd aga vaatan juba mitu aastat neid kahtleva pilguga. Teiseks suur lillepeenar. Teda tahaks laendada ja asju seal ümber tõsta. Mõtted on, aga teostuseni seni jõudnud ei ole. Mitte et ei oleks tahtmist ja pealehakkamist, aga ikka tekib kahtlus, et kas on ikka hea mõte jne. Kuigi jah, kui on tunne, et on valesti ja peaks ümber tegema ja see hääleke sosistab juba mitmendat aastat, siis tuleks seda siiski lõpuks kuulda võtta.
Ja hakkaski uuesti sadama nagu kuulda on. Eks siis homme saa kahjud üle vaadata ja otsast korrastama hakata. Seniks aga - las kallab!