Juuli lõpp ehk üks lõputu ohh ja ahh

Käisin hiljuti kivide jahil. Mõte oli ammu või kui täpsem olla siis vajadus kivide järgi. Kohaks Kuningamägi. Muidugi mitte see päris õige Kuningamägi, vaid see uus mis iga aastaga kerkib. Oi, kui oleks maad ja jõudu, siis kus ikka sealt saaks igasugu põnevaid..Aga jaksu eriti ei ole ja seetõttu jäi minust sinna maha üks imeilus kivi, mis jäi ikka väga painama, aga jõudsin teda vaevu veeretada, mingi tõstmine ei tulnud kõne allagi. Oehhhhhh...
Niisiis võtsin käsile ühe peenra osa mis juba mõnda aega segas, oli kuidagi niru ja valesti. Mõte oli kasutada suuremaid kive ja siis taimed vahele. Aga tegema hakates tundus ikka et kivid on liiga väiksed ja ei jää üldse selline nagu tahaks, niisiis tuli mõtet kohandada oludega. Ja just kui tööga valmis sain saabus mees koju. Mina siis säravana kutsusin, et tule vaata mis mina tegin. Mees vaatas ja lõpuks küsis täitsa vaikselt, et kas laiendasin jälle peenart. Ei, mitte sendimeetritki ei laiendanud. Ja siis uuesti hästi vaikselt, et ma seda peenra osa enam ei laiendaks. Oehhhh..

Muidu on aga jätkuvalt ikka vihm ja siis jälle vihm, sekka päikest ja siis uuesti vihm. Taimed on kuidagi laialivalguvad või ma ka ei tea kuidas seda nimetada. Kobarpea aga on sel aastal selline eriti madal ja niru. Liiliate õitsemise alguseni läheb veel aega, samuti ei ole veel elulõngad alustanud. Kuidagi väge hiline kõik sel aastal

Kasvuhoones olevate sipelgate rindel on kõik ikka muutusteta, sai proovitud ka silo, aga ei midagi. Ja teine huvitav asi on see et tomatid ei lähe punaseks, enamasti saab tomatit süüa juba jaanipäeval, nüüd juuli lõpp aga nad ei ole isegi sellist nägu et hakkaks värvi muutma.

 Longus lauk, sel aastal mõnusalt õiterohke.

Adiantum pedatum `Subpumilum` - varvasadiantum  

Athyrium niponicum `Pictum` - nipponi naistesõnajalg

Ja paremal pool sätib ennast õitsema punane neiuvaip

Tõeline pudrumudru. Ehk siis uus peenar, kus hiljem võiks olla lupiinid, sõrmkübarad, erinevad magunad, kurerehad.

Aga kuna taimi nappis, aga peenar sai täispikkuses valmis tehtud, siis sel aastal põhiliselt suvikud, saialilled, rukkililled jne, et siis tõeline pudrumudru ja värvide pillerkaar.

Keskmine teeleht. Sel aastal samuti väga hiline.

See hiiglaslik daalia pidi kirjade järgi olema väga madal ja kollane. Nojah.. Aga sel aastal oli üldse, näit absoluutselt KÕIK eelmise aasta sügisel ostetud tulbid nii mööda kui võimalik, kõik 100%. Aga eks nad sai ka kuskilt a'la toidupoest korvi pandud.  Ega sest suurt miskit ei olegi, kuna tulbid sai nagunii pottidesse, et kevadel oleks midagi trepi kõrval. Aga lihtsalt see et ekstra sai valitud võimalikult madalaid, aga reaalsuses olid kõik ülikõrged ja värvid ka nii mööda et ....

See kolepilt olgu ka lõpuks ajaloo huvides üles pandud. Raudürt kõrgel rõdukastis on tõesti ... ühesõnaga ära nii enam kunagi tee!

Ja nimekiri taimedest mis ei tärganudki
Kõik eelmisel aastal ostetud hüatsindid, samas varasemad kõik olemas ja õitsesid.
Kõik puškiiniad
Amuuri siidpööris
Taevassinine lauk

Hmm, nii hetkega rohkem ei meenugi.

Ja siis hiilis mu mõtetesse tagasi harilik elupuu `Teddy' - mul on teda vist ikka hädasti vaja - isu. Ja lõppude lõpuks on tegu madala elupuuga mis näeb välja nagu kadakas (väga hea argument) :D Mitte et sellega - mul on hädasti vaja - piirduks, kaugel sellest, aga kuna mu liikumine on olematu, siis ei pääse ma ka kuskile ja järelikult jääb vaid puukoolide nimekirjade piilumine ja ohkamine. Aga näis, kui ikka tahtmine väga suureks läheb või jääbki see vaid mõtteks ja sooviks. Nagu on kämmalvahtraga, kuna isu on olnud nüüdseks kindlasti 10 aastat, aga mõistus ütleb, et ta lihtsalt ei jääks ellu ja mingi hull sisse mähkimine jne, kas ja kui mõtekas see oleks ja nii see tahtmine lihtsalt tiksub.

Kuidagi väga ohkimiseks kisub see postitus :D