Olen viimasel ajal nii loid ja tujutu olnud, et ei ole tahtnud suurt midagi ei kirjutada ega midagi. Kurvaks ja tujutuks tegi aga see, et veebruari lõpus ühel hommikul hakkas akna taga kuulduma mitmete saagide vingumist. Aknast avanes vaade suurele saemeeste brigaadile, kes hoolega õunapuid langetasid. Jah, see kardetud aeg oli siis käes... Meie majast avanes imeline vaade vanale aiandile, mis kevadel oli eriti ilus, kui rohkearvulistel õunapuudel õied avanesid ja suvel laius seal ilus lupiiniväli, aiandist edasi algas vana lossiaed. 2 aastat tagasi tuli aga meile teade, et linn plaanib sinna miljooväärtuslikku kohta vanadekodu ehitada. Koppa maasse ei löödud ja pöidlad peos sai loodetud, et mõistus võidab ja ehk ehitatakse hoone mõnda teise kohta, kuna linnal on vaba maad paljudes ja igati mõistlikemas kohtades. Hoonealu pind oli meile saadetud plaani järgi 3500 ruutu ja hoone 3 kordne. Ja nüüd see siis algas siiski. Jah, linnas elades peabki olema valmis selleks, et su kõrvale võib kerkida monstrum, nagu ka maal elades kui oled ümbritsetud teiste metsadest, et ühel päeval seda kõike ei ole ja tehtud on lageraie. Ma tean seda kõike, aga see vaade oli veel ainus mis oli sellest ebaõnnestunud majavalikust meile jäänud ja nüüd kaob ka see. Kurb on....