Kolmiklill on elus! Olin juba väga mures, aga lõpuks ilmus mullast kauaoodatud ninaots. Sügisel sai ta ümber kolitud. Tegelikult talle eelmine asukoht väga meeldis, aga kuna koht oli kõrvaline, siis sai ta sügisel ikkagi ümber kolitud. Tohutu kergendus ja rõõm! :)
Püvililled (harilik püvilill) ei hakanud ka sel aastal õitsema, ka need  sügisel juurde saadud kollased püvililled. Niisiis sel aastal tuleb kolimine ette võtta. On neid saadud küll sügavamale pandus ja paar aastat oodatud, ei midagi, siis jälle kõrgemale paigutatud, ei midagi. Ju siis ikkagi koht ei meeldi ja tuleb kolimine ette võtta.
Üldiselt on taimed selle ekstreemse talve üle elanud ja seni puudujääke märganud ei ole. Aga ega kõik veel ärganud ka ei ole. Näit kuldlauk pistis alles eile oma ninaotsa mullast, veel ei ole märki hostadest ja ka himaalaja jalgleht ei ole ärganud ja eks neid ole veel. Valged roosid on nagu alati maapinnani külmunud, samas punane roniroos on pisut ole meetri maapinnast kenasti uusi võrseid ajamas. Meeldiv üllatus pn ka parukapuu, paistab et seekord maapinnani külmunud ei ole. aga peab veel ootama, siis on täpsemalt näha.
Ah jaa, üks suur mure on ikkagi - sõnajalad, absoluutselt kõik kolm, neid ei ole. Aga kuna esimene kevad, siis ei ole asjaga päris kursis ka, et mis ajal nad oma kasvu alustavad ja kas peabki nii olema, et vara-varakevadel lehed rohelised ja siis hakkavad pruuniks minema. loodan, et nendega on ikka kõik korras.