Lumi on peaaegu läinud! Ainult väljaspool aeda on veel pisut jäänud. Küll aga sulas välja forsüütia ja temaga on lood kehvad. Oksad puha ära murdunud. Kui korralikult välja sulab eks siis tuleb suurem lõikumine ette võtta.
Aga näpud sügelevad meeletult! Seni olen suutnud ennast taltsutada kuigi kerge see ei ole, kui aknast on näha et käib juba suurem muru riisumine, aga maa on ikka veel liiga märg, peab veel pisut kannatama. Aga krookused õitsevad juba ja tulbid on ka ninaotsad välja pistnud.
Kolmiklillede vaimustus tuli jälle peale, viimases Kodukirja aianumbris oli juttu nii kolmiklilledest, kuldkingadest kui ka koerahammastest. Uh, kõik mu vaieldamatud lemmikud! Ootan juba kannatamatult et näha kas sellest eelmisel sügisel maha pandud kollasest koerahambast saab asja. Aga saab ikka, kus ta pääseb! Ja loodetavasti ikka paljuneb ruttu nii nagu Sulev Savisaar lubas. Näis, praegu ei ole teha muud kui vaid oodata.